ÜKS JAANIKUU HEIETUS/ ajakiri Eesti Loodus 6/2006

Helje Eelma

Pikk ootamise aeg, et puud ometi kord lehte läheksid ja porihall maakamar taas roheliselt haljendaks, oleks kui kauge minevik. Nii häbematult lihtne on harjuda sellega, mis hea ja ilus.

Nii kerge on unustada pikk kevadeootamise aeg, mida aastast aastasse ilmestavad määrdunud lumelaikude alt jonnakalt nähtavale sulavad vettinud väljaheitehunnikud mudastes linnaparkides. Suvi on täies hoos ja olgugi õhk veel jahedavõitu, veenab tummine lokkav rohelus me ümber, et niipea ta võimu käest ei anna.

 

Kiirus, millega paljad Puud Päikese abiga endile rohelise lõhnava rüü üll saavad, hämmastab mind igal aastal ikka ja jälle. Kui jätkuks jonni pikemat aega Kase kõrval seista, võiks tema garderoobivahetuse protsessi küllap palja silmaga jälgida, kuulates samaaegselt elumahlade ürgset möllu sihvakas valges tüves. Jälle olen hiljaks jäänud! Kask eputab juba pikemat aega oma lõhnavate kleepuvate lehtedega ja õitsvad urvad puistavad Tuulega hullates kõikjale kollakat tolmu. Kastanite võimsad vaigused pungad on ammugi laiadeks lehekäppadeks muutunud ning tema närtsinud õiekobarad kujutlevad end vaimusilmas ilmselt juba suurte heleroheliste okaskeradena.

 

Loodus me ümber elab rahumeeli ja vääramatult oma elu. Ei heiduta teda Tallinki aktsia langus, bensiinihinna tõus ega lõputud vaidlused pronksmehe edasise saatuse üle. Pole see ei ülbus ega ükskõiksus. Loodus me ümber toimib väärikalt, teades täpselt omi õigusi ning täites omi kohustusi. Uus elutsükkel on alanud. Vääramatu järjekindlusega saab talvest kevad ja kevadest suvi, puhkevad pungad ja küpsevad viljad. Vääramatu järjekindlusega tõuseb hommikul Päike, et õhtul taas sama enesestmõistetavusega loojuda.

 

Veel mõnda aega venivad päevad pikemaks ja ….ongi käes Jaanipäev. Inimesed lähevad taas imelikult elevile. Saared saavad ülerahvastatud ning liha süüakse ja viina juuakse kordi rohkem kui mistahes muul suveõhtul. Loodus kutsub. Heinamaad tallatakse ära ja lõkkeroaks läheb muudki kui vaid metsaalune koristuspraht. Nii on Inimesel kombeks. Osake Loodusest temagi.

 

Mäletan üht aastatetagust Jaanipäeva Hiiumaal, mil lõkked oli võimalik süüdata alles järgmise päeva õhtul. Jaan tuli nii kõlekülma ja tormise ilmaga, et need üksikud tuled, mis süüdata õnnestus, lohisesid Tuule sunnil meetritepikkuse punase keelena mööda maapinda. Külm näpistas sõrmi ja tõi pisarad silma ning endalgi oli tublisti tegemist, et vertikaalis püsida. Imelik küll, mis vimma peab Ilmataat me eestimaise Jaanipäevaga? Järgmine päev oli sedavõrd vaikne ja kaunis, et paremat oleks patt paluda. Nii need hilinenud jaanilõkked päeva jagu hiljem süüdati ja pidugi oli siis põhjust uuesti üles võtta.

 

Yks teine Jaan mõne aasta eest oli küll vaikne, ent niivõrd raskelt nutune, et tugev sadu ei lõppenud enne hilist hommikut. Et kombed võimaluste piires siiski täidetud saaks, käisid jaanilised kordamööda botikute ja vihmavarjuga välikaminas vinduvat liha kontrollimas. Loomulikul paistis järgmisel päeval ere Päike.

 

Eelmise aasta Jaan Vilsandil tuli küll kuiva ja päikselisena, ent lõkete süütamise aegu hakkas merelt rannale roomama tihke tumehall udumass, mis nii pidulised kui nende laulud enda salapärasesse niiskesse ning jahedasse embusse mässis. Üks müstilisemaid jaaniööelamusi, millele taaskord järgnes hirmpalav päev.

 

Selle aasta Jaanini on veel veidi aega. Praegu on õhtune rand vaikusest tiine, merevesi pealmise leige kihi all selge ja külm nagu kevadine allikas. Vaatemängu tõotava loojangu ootel on kogu elu rannas otsekui tarretunud. Veepind võbeleb vaevumärgatavalt vaid selleks, et oleks võimalik aru saada, kumb on kivi ise ja kumb tema peegelpilt. Kaugemate kivide juurde on kogunenud parv kajakaid, kes kõik vaikses ootuses, nokad loojangu suunas, pingsalt valvel seisavad. Neist veidi eemal vaatavad paarkümmend luike samas suunas. Vaid üksikud pääsukesed traageldavad taevase etenduse taustal ja vidistavad aegajalt vaikusesse erksaid noote. Suur ja leekivpunane Päike näib Looduse sunni vastu tõrges. Kui ta alumine serv silmapiiril kergelt merepinda puutub, kohkub ta tagasi, otsekui oleks vesi tema jaoks liialt külm. Iga sekundiga pressitakse punaselt hõõguv ketas vastu merepinda aina lopergusemaks kuni ta lõpuks enam survele vastu panna ei suuda, kõhu vette poetab ja leebe järeleandlikkusega kuid ülimalt väärikalt suure vee taha vajub, ise samal ajal tuliste värvidega ümbritsevaid pilveraasmeid toonides. Ilus on!

[VAR:ikoonirida]
VILLARDI 33-9 TALLINN 10122 TELEFON 6419968