Ütleme lihtsalt ja mõtleme ruumi, kus elame, kus asub suurem osa meie maisest varast, kus magame, võtame vastu külalisi, kasvatame lapsi, teeme süüa, kuhu suunatakse meile adresseeritud kirjad, arved jne. jne. Kui aga püüda kumbagi mõistet sisuga täita, võime avastada, et need kaks sõna tõrguvad olemast sünonüümid. K o r t e r on pigem emotsioonitu, anonüümne, standartne, külm, elutu….. . Seevastu K o d u on emotsionaalne, isikupärane, soe, elus, pigem miskitpidi normide suhtes nihkes. Elamispinnast võib omanikust olenevalt kas kujuneda Kodu või jääbki see korteriks, mis omab pelgalt aadressi ning on kerge südamega vahetatav mistahes muu samalaadse vastu. Kas, mis hetkest ja mis tingimustel aga saab korterist/elamispinnast/ruumist Kodu?
Kodu võib olla kus iganes - linnaserva vanas pleekinud puumajas; kesklinna modernses kõrghoones; keldriruumides, kus alles mõned aastad tagasi asus toidupood ja mille aknad vaevu maapinnast üle ulatuvad; toretsevas eramus kesk tühermaad; anonüümse magalarajooni suvalises korteris; koopas; puu otsa………kus iganes. Kohast ei sõltu, kas elamispinnast saab Kodu või mitte. Sõltub inimesest ja tema kontaktist ruumiga enda ümber. Ent nii, nagu on erinevad inimesed, on erinevad ka ruumid. Ma ei pea siin silmas mitte välist erinevust, vaid just seda sisemist, esmapilgul tajumatut - iseloomu eripära. Olen kindel, et igal ruumil on oma VÄÄRIKUS ning sellest, kas elanik oskab ja tahab konkreetse ruumi väärikusse respektiga suhtuda või mitte, sõltub inimese ja ruumi koostöö võimalikkus ning sealt edasi juba ka tulemuslikkus.
Tühi ruum võib olla ootusärev ja koostööaldis, taltsas ja vastuvõtlik. Ent ta võib olla ka tõrges ja vastupunniv, jonnakas, isegi kiuslik. Võin armastusega lihvida erinevaid mööblitükke, aga kui ruum organismina neid omaks ei võta, on tulemuseks ikkagi vägistamine. Kõige hullem variant on kindlasti ükskõikne ruum. Nagu ükskõikne inimenegi. Elus kodu saab sündida vaid koostöös, dialoogis ruumiga. Kui tagasiside täielikult puudub, ei ole praktiliselt võimalik teha koostööd. Tal on ükskõik, mida temaga tehakse. Ta kannatab kõik välja, ei anna märku vastuhakust ega tee ka koostööd. Kui inimese puhul on pohhuistlik ellusuhtumine tihtipeale kas enesekaitse või teatud poos, siis ruumi puhul ma poosi ei usu. Enesekaitsesse küll. Järelikult mina, inimene, teen midagi valesti.
Taltsutamine vajab tõrksat vastast, ent on ruume, mis lasevad end kodustada täiesti valutult. Isegi vastutulelikult. Ole vaid ise hooliv ja hakkaja. Sellistega on kerge koostööd teha. Need ruumid peegeldavad koheselt tagasi nii sisustaja eksimised kui õnnestumised. Nad suhtlevad tegijaga igal sammul, osates sealjuures jääda delikaatseiks. Pealetükkivat ruumi ma kohanud ei ole, vastutulelikku küll. Vastutuleliku ruumi võivad pealetükkivaks muuta inimese ambitsioonid ja oskamatus kuulata ümbritsevat. Pealetükkivas ruumis on raske pikemalt viibida sõltumata sellest, kas see pealetükkivus kannab heatahtlikkuse pitserit või mitte. Mõnd sellist õnnetut ruumi kohtasin Shotimaal ringi sõites ning Bed & Breakfast teenust kasutades. Loomulikult on raske leida ainuõiget lahendust ruumile, mis peab hooti majutama läbisõidul olevat suvalist rahvast. Ei ole võimalik meeldida kõigile. Seda neutraalsem peaks ruum olema. Mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele. Seepärast võib mõnel puhul osutuda otse eluliselt vajalikuks ruumi sisustades oma isiklikku ego koomale tõmmata. Vähemalt külalistetoas kindlasti. Seega, vastutuleliku ja koostööalti ruumi võib inimene oma oskamatusega ikkagi kihva keerata.
Olgu mu eluase siis esialgu pigem tõrges. Tõrksust on võimalik taltsutada. Ehk huvitavgi. Tõrksust võib olla küll raske murda, ent tõrksuses on ELU ja eluga on võimalik kommunikeeruda. Pingestatud suhe võib anda põnevaid, kütkestavaidki lahendusi. Sellisel kodul on eeldusi kujuneda loominguliseks ja elavaks. Tõrksust kipuvad üles näitama eelkõige need ruumid, mis on kunagi juba kellelegi koduks taltunud. Samuti ruumid, mis ei ole esialgselt ehitatud elamiseks ja millel seetõttu puudub vastav kogemus. Uue peremehe ja funktsiooniga kohanemine pole, teadagi, kerge, ent ruumi uudishimu ja uue omaniku delikaatsus võivad tõrksal pinnal luua lõpuks erakordselt hästi toimiva kirgliku suhte.
Oma kodu kujundamine ja kujundada laskmine on meil Eestis juba pikemat aega väga in. Ju teeme tasa seda, millele enne vabariigi taastamist eriti mõeldagi ei osanud. Ja kus need võimalusedki siis? Nüüd laiutab lettidel lugematu arv kujundusalaseid ajakirju ja linnapilti ilmestavad järjest põnevamad sisustussalongid. Suured kaupluslaod pakuvad kõikvõimalikku remondiks ja ehitamiseks vajalikku ning ajalehed reklaamivad kodukujundamise kursusi, vastavasisulistest telesaadetest rääkimata. Jääb vaid rõõmustada, et meie lähim ümbrus meilt sedavõrd palju positiivset tähelepanu pälvib. Olen isegi veidi kodukujunduspisiku ohver, mistõttu vastava kirjanduse letist ilma pakutavat lehitsemata mööduda on küllaltki keeruline. Huvitav on vaadata eelkõige pilte, millelt juba esmapilgul võib välja lugeda inimese ja ruumi vastastikuse huvi ning sümpaatia. Need on elavad ruumid, milles väljendub dialoog.
Niisugustest dialoogi väljendavatest elus ruumidest tahaksingi kirjutada järgnevates väljaannetes. Uurime, kui vastutulelikult laseb end koduks taltsutada nõukaaegne keldrikauplus; kui kerge või raske on kohandada nägemus oma kodust väikeses katusekorteris selle osaga endiste omanike poolt loodust, millest ruum enam lahti lasta ei raatsi ning kuipalju rõõme või muresid toob endaga kaasa vajadus vanadele esemetele uus elu anda.
Kuna suvi on puhkuste aeg, siis võtaks vabamalt ja uudistaks hoopis kaugemal - Sri Lankal, pindalalt umbes Leedu suurusel India Ookeani saarel, kus põhjamaise puhkaja jaoks piisavalt suve ka talvekuudel. Vaatame, mida põnevat pakub sealne loodus, kultuur, kuhu majutab kohalik ökoküla pererahvas oma kauged külalised, millest ja kui kiiresti valmib majale katus, mis kasvab aias, ning lõpuks, kuidas sobitada kodusesse interjööri kaugelt kaasa toodud eksootiline käsitöö.
Helje Eelma / disainer
