Artiklid

Meeleolupilte Hiinast, põhiliselt Shanghaist, kus viibisin aastal 2010 kevadest hilissügiseni, kokku üle poole aasta, seoses maailmanäitusega EXPO 2010 Shanghais.

Üks minu lapsepõlve lemmikraamatuid oli kahtlemata kunstnikust onu kingitud Vaclav Kovali “Meie meeled ja maailm”. See suureformaadiline kõvas köites rohkete illustratsioonidega aimeraamat vastas lahkelt inimmeelte toimimist puudutavatele küsimustele, mis selleks ajaks ehk veel tekkidagi ei olnud jõudnud. Ent põnev ja hariv see oli.

Sri Lankal, endise nimega Tseilon (kuni 1972), õnnestus rännata 2006. aasta sügisel. See Eestist pindalalt mitte väga palju, ent elanike arvult ligi 10 korda suurem saareriik India Ookeanis jättis mällu eelkõige kustumatu niiske kuumuse kogemuse.

Ei ole päris ükskõik, kas ütleme "minu k o r t e r" või "minu k o d u". Võimalik, et nii üks kui teine määratlus lipsab meil üle huulte ilma, et mõistus selle teadlikult sisuga täidaks.

Pikk ootamise aeg, et puud ometi kord lehte läheksid ja porihall maakamar taas roheliselt haljendaks, oleks kui kauge minevik. Nii häbematult lihtne on harjuda sellega, mis hea ja ilus.

Kuipalju leidub neid, kelle unistuste reisisihiks on Peruu? Minu jaoks igatahes oli. Kuidas, miks ja millal see unistus tekkis, ei mäleta, aga mäletan end mõtlemas aastaid Machu Picchust kui paigast, mis mulle oma ja oluline, kuid samas ka salapärane, kauge ja kättesaamatu.