PERUU / sept.-okt. 2004

Kuipalju leidub neid, kelle unistuste reisisihiks on Peruu? Minu jaoks igatahes oli. Kuidas, miks ja millal see unistus tekkis, ei mäleta, aga mäletan end mõtlemas aastaid Machu Picchust kui paigast, mis mulle oma ja oluline, kuid samas ka salapärane, kauge ja kättesaamatu.

Minu teine unistuste reisisiht - Island - tundus kättesaadavam. Sellegipoolest pole ma seni veel sinna sattunud. Küll aga õnnestus 2004.aasta sügisel veeta rohkem kui kaks nädalat Lõuna-Ameerikas Peruus.   Arvan, et teadsin sinna sõites Peruust, selle loodusest, kultuurist ja inimestest veidi enam, kui keskmine eestlane, ent siiski häbematult vähe. Silme ees terendas põhiliselt Machu Picchu, kui selle maa sümbol ja inkade kultuuri püha tempel. Et pealinn on Lima, mille elanike arv küündib 8-9 miljonini, et kusagil Boliivia piiri läheduses asub maailma sügavaim laevatatav järv põneva nimega Titicaca ja et kusagil kõrbes on hiidvanad mõistatuslikud joonised, mida ainult lennates võimalik näha, seda teadsin ma ka. Ehk veel nipet-näpet, ent ei midagi eriti olulist.   Lendame Tallinnast Londonisse, Londonist Newarki ja sealt juba Peruu pealinna Limasse. Suhted kellaajaga lähevad üha segasemaks. Limasse jõuame 3-4 tunnise hilinemisega öösel umbes kell üks kohaliku aja järgi. Meil on vastas peruulasest inglise keele õpetaja Aleks, ilma kelleta osutuksime ilmselt tõelisteks äpudeks. Vähemasti sel esimesel kokkupuutel kohaliku pealetükkiva taksoäriga. Veidi kõhe on, aga põnev ka. Aleks on tõmmu ja lüheldast kasvu nagu nad kõik siin. Tundub veidi häbelik ja mitte kuigi seltskondlik. Kuidagi reserveeritud ja ettevaatlik. Aga ta on taksoga ja lennujaamast vanalinna hotelli ta meid sellega toimetab.   Sõiduks kulub umbes pool tundi. Äärelinna vaated öises valguses tunduvad üpriski kõhedusttekitavad. Aleks küsib, mis mulje meil siiani on jäänud ja oskan vaid vastata, et põnev. Nii ongi. Linnakeskkond näib suures osas koosnevat poolvalminud või siis poollagunenud hoonetest. Autode koht tundub minu tsiviliseerunud silmale olevat pigem romulas kui liikluskeerises. Aga just seal nad on - üks hullem parsa kui teine. Teed lennujaamast vanalinna ääristavad kasiinode neoonreklaamid.   Hotell, mille oleme eelnevalt Tallinnast broneerinud, näib esialgsel vaatlusel igati meeldiv. Meid teenindatakse inglise keeles, Aleks suhtleb personaliga hispaania keeles. Saame võtme ning info hommikusöögi kohta ja jätame Aleksiga selleks korraks tänuga hüvasti. Kell on kaks öösel. Hommikuks on kokku lepitud kohtumine siinse Soome suursaadiku Kimmo Pulkkineniga, kes on lubanud meid hotellist kaasa võtta, et linna tutvustada. Eestil Peruus esindus puudub.   Sööme hommikust hotelli restoranis. Ei midagi erilist. Täiesti euroopapärane röstsai marmelaadiga, kohv, mahl, muna jms. Kui oma tuppa tagasi jõuame, kuuleme tänavalt aina lähenevaid rütmikaid helisid. Pidu! Avan akna ja upitan vaatama, mis toimub. Mööda tänavat läheneb pille mängides ja tantsides mitmesajapealine karnevaliseltskond. Parasjagu on akna alla jõudmas korraga nii trumme kui paani flööte mängivad punastesse atlasskeepidesse mähkunud punasemütsilised mehed, kes ülalt vaadates meenutavad päkapikke, aga see võrdlus on lihtsalt minu kui eurooplase rikutud fantaasia vili. Usun, et need on tegelikult rahvariided. Kaelas ripuvad neil suured punased trummid, mille valgel nahal on tekst: GRUPO DE ARTE 14 DE SETIEMBRE. Mingi tähistamist vääriv püha siis täna!? Ilm on ilus. Kerges uduvines päike on asunud õhku soojendama, aga see õhk siin lõhnab sootuks teisiti, kui kodus, on hoopis teistsuguse konsistentsiga. Maja hotellist üle tee on ilmselt aasta-paar tagasi osaliselt põlenud ja nii jäetudki - aknad katki, tolmuhall ja räämas. Läheme välja.   Trumme tagunud "päkapikud" on asendunud karglevate "indiaanlastega". Tohutusuured sulgedega peakattede, erksinisest atlasest rüüd ja valged tennised ei mõju eriti veenvalt, aga tore on neid vaadata sellegipoolest. Palju veenvamalt mõjub järgmine seltskond tumedates ülikondades härrasmehi, kes, veidi kühmus, auto- ja lennukikujulisi kõristeid kõristavad ning, nägudel tõsine bürokraadiilme, nende taktis pikkamisi edasi tantsisklevad. Üpriski jabur rongkäik! Kimmo, kes osutub äärmiselt meeldivaks pisemat kasvu soliidseks soome härrasmeheks, ütleb, et tegemist on kevade algust tähistava karnevaliga. Tore on! Lahkusime Tallinnast kõigest paar päeva tagasi ja siis oli veel sügis! Täname siiski Kimmot, et ta on vaevaks võtnud meie saabumise puhuks nii suurejooneline etendus korraldada ja ta võtab me tänu muheda muigega vastu.   Oleme Lima vanalinna kesksel väljakul, mille ühe külje moodustab metallaiaga eraldatud presidendipalee. Palee keskosas lehvib suur vikerkaarevärvides lipp. Väljak ise kannab nime Placa des Armas (Armee väljak). Hiljem kogeme, et sama nime kannab peaväljak igas pisimaski Peruu linnas. Lima asutajaks peetakse hispaania konkistadoori Francisco Pizarrot, kes 1535.aastal tegi vastava otsuse tänu strateegiliselt heale asukohale ja avatud sadamale Vaikse Ookeani ääres. Koloniaalajal kujunes linnast tähtsaim metropol Ladina-Ameerikas. Tänapäeva Lima on riigi majanduslik ning poliitiline keskus ja siia on koondunud 30% kogu peruu ellanikkonnast, mille põhiosa moodustavad indiaanlased ja mestiitsid (indiaanlasete ning hispaanlaste järeltulijad). 1991. aastal kuulutas UNESCO Lima vanalinna inimkonna ajaloo monumendina oma kaitsealuseks. Linna ilme kujundavad 19.sajandil ehitatud hooned, mis korrastatuina näevad välja tõepoolest suurejoonelised oma peenelt nikerdatud tumedate kapitaoliste puitrõdudega. Täiesti ootamatu ja seletamatu nähtus on kinod, mille sissepääsud tellistega kas tervenisti või pooleli kinni müüritud. See näib olevat valdav. Kummaline!   Mida kaugemale vanalinna tsentrist, seda kulunumad on aga kahjuks nii majad kui inimesed. Äärelinnas äraelamiseks kohendatud ehitusmaterjalide jäänused, pappkastid ja muu sarnane rämps, annavad tunnistust üsna lohutust vaesusest, millega orgaaniliselt haakuvad otse tänavail koolevad koerad ja poolpaljad räpased põngerjad, kes avalikult urineerivad kuhu iganes juhtub. Turistina võib siin olla omamoodi põnevgi, ent ümbritsev tegelaskond ei kujuta endast sugugi mitte süütut dekoratsiooni. See siin on selle rahva tegelik elu, nende maailm ja meie oleme selles kontekstis üldsegi mitte oodatud kallid külalised, vaid võõrad potentsiaalsed saakloomad, kes juhtumisi on valel ajal vales kohas. Ilmselt on "Loll Turist" ainus, kes omas naiivses udupäisuses külastab nii Lima äärelinna kui rikaste ja ilusate linnaosa Miraflorest. Need kaks maailma elavad absoluutselt erinevaid elusid, on tükid sootuks erinevatest puzzledest ega näi omavahel kokku puutuvat. Miraflores on täisvereline äärelinna eitus. Juba õhkki on siin teine. Äärelinna tolmusele ja autoromude heitgaasidest paksule õhule, mida harjumatult raske hingata, on siin vastu panna Vaikse Ookeani värske hingus. Siin liiguvad igati viisaka välimusega inimesed ja autod, nende kulgemisi juhivad ja jälgivad vormis korravalvurid………….aga elu äärelinnas on TÕESEM. Olen kindel, et siingi varastatakse, ent meetodid on teised ja seda tehakse kordi peenemalt ning suuremate summade ulatuses. Äärelinna kuritegevus on lihtsalt ausam ja õigustatum. Nonsens!    Peruu põhjaosa ja idakülje võtab enda alla Amazonase vihmamets, mis moodustab veidi üle poole (60%) kogu riigi territooriumist ja tervelt neljandiku kogu maailma troopilisest dzunglist. Dzungli Columbiaga külgnevas põhjaosas asub 400 000 elanikuga linn IQUITOS - Amazonia regiooni süda. Paikneb ta Amazonase, maailma ühe suurima jõe kaldal. Maismaateid mööda siia ei pääse. Ühendus ülejäänud maailmaga toimib vaid kas jõge või lennuteid kasutades. Valitseb siin harvade vihmasadudega niiske troopiline kliima, kus temperatuur aastaringselt umbes 35°C.   Saabume siia lennukiga. Õnneks leidub me põhjanaabreid soomlasi siingi. Vastu võtab meid Jukka, siinse troopilisi vihmametsi uuriva teaduskeskuse üks teadureid. Ta on umbes 40 aastane, abielus tzhiillannaga ja elab siinses troopikas lühikeste vaheaegadega juba paarkümmend aastat. Haruldaselt meeldiv ja sõbralik inimene - rahulik, pikka kasvu, kergelt tüse, hästi heleda päikeses roosatava nahaga - üsna tüüpiline soome mees, kui pikkust mitte arvestada. Juba esimesel päeval organiseerib ta meile retke linna ümbritsevasse dzunglisse, teejuhiks hispaanlasest pastor, kes loodushuvist kannustatuna kohalikku vihmametsa tunneb kui oma viit sõrme. Vähe sellest - ta on siit leidnud koguni ühe täiesti uue linnuliigi. Kena mees, muide - noor ja kergelt habemes, jalas põlvedeni ulatuvad teksapüksid, seljas hele polosärk, päevitunud. Pastor!? Teab raudselt rohkem, kui räägib.   Olen esmakordselt elus DZUNGLIS ja see siin on koht, mis lausa hiilgab oma bioloogilise / botaanilise mitmekesisusega. Peruu on koduks tervelt 84-le 104-st elukooslusest, mis üleüldse Maal eksisteerivad, esindades peaaegu 10% kogu Maakera imetajatest. Näiteks võib Amazonases näha roosat jõedelfiini ja maailma pikimat jõekala (the paiche). Regiooni sümboliks on charapa kilpkonn - tohutusuur ogalises khakikarva soomusrüüs peletis, kes kaalub vähemalt paar-kolmkümmend kilo. Üht laiemat vähese veega kraavi ületades märkan purde all siblimas umbes 30-40cm pikkusi krokodillimudeleid - kaimaneid. Kümmekond minutit hiljem sõbrunen väikese punasekarvalise pärdikuga, keda kohalikud Mike'iks nimetavad. Musta värvi kõhna pika kehaehitusega Ämblikahv on hullem, kui Duracelli jänes. Ilmselt vaevab teda kustumatu motoorne rahutus, mistõttu Tom'i kannatus ja oskused tema võimlemispartnerina tõsiselt proovile pannakse. See ei ole loomaaed. See on dzungel, aga peaaegu taltsutatud dzungel, kus suur sinikollane papagoi huvilisele pähe ja laiskloom puutüvelt pihku pistetakse. Laiskloomaelamus on siiani pihus - kõva ja tuim nagu puupakk. Karvane, ent karvadki justkui elutud, karmid. Mulle ei meeldinud hoida käes kedagi elusat, kes tundus nagu elutu miski. Eemalt vaadates oli ta naljakas ja vaat et võluvgi oma täiuslikus aegluses. Tuim tükk, aga samas ikkagi omamoodi sümpaatne vaatamisväärsus.   Siin kasvab taimi, mille kodustatud väiksemaid sugulasi olen seni kohanud ehk vaid mõnes pareminivarustatud lillekaupluses. Siin on nad taltsutatutega võrreldes tohutusuured ja metsikud. Mõned neist kasvavad parasiitidena suuremate taimede küljes, osa neist on ise parasiittaimede ohvrid. Liigirikkus on siin meeletu ja minu botaanilised teadmised selles kontekstis allpool igasugust arvestust. Kahman dzunglirajalt kaasa paar suurt eksootilist kauna ega tea veel, kas õnnestub need tervetena teisele poole maakera toimetada või mitte. Näeme "Kõndivat Puud", mis (kes?) on sirge ja sihvakas, heleda sileda tüvega ja mille (kelle?) käsivarrejämedused juured algavad poole meetri jagu minu peast kõrgemal. Nendega ta siis "kõnnibki". Kasvab uus juur paremale poole, liigub kogu puu sinnasuunas. Kasvab järgmine jälle paremale, on puu juba poole meetri jagu nihkunud. Silmaga jälgida ei ole seda kahjuks võimalik, ent Puu ise näeb oma pika hargneva "seelikuga" vägagi elegantne välja. Mõjusaim fakt maailma kergeima - balsapuu - kohta on see, et kukkudes puruneb tüvi kildudeks. Puu on tõepoolest haruldaselt kuiv ja kerge. Kohalikud voolivad purukskukkunud balsapuu tükkidest loomakesi. Veel üks ennenägematu eksemplar demonstreerib oma sõjakust teravate ogadega, mis kilbina ta tumedat tüve katavad. Kakaopuu erkkollane vili on nii suur, et täidab mu mõlemad pihud. Kui see pooleks lõigata, saab maiustada püdela ollusega, mis ümbritseb viljas sisalduvaid seemneid. Siit algab shokolaad!   Turg, mida järgmisel päeval külastame, on täis jätkuvaid üllatusi. Algatuseks pakutakse juua valget hapupiimataolist vedelikku. Selle hõrgutise valmistamiseks töötlevad vanad naised jukkapuu vilju pikalt oma hambutus suus ning sülitavad saaduse seejärel suurde anumasse, kus see käärima lastakse. Nii valmibki väärtuslik märjuke. Ma ei joo seda. Laua kõrval on pesukauss, milles lebavad vaguralt üsna ohutu välimusega aga kiskjaliku loomusega veeelukad - piraajad. Igas suuruses ja erinevalt töödeldud või töötlemata kohalikke kalu vedeleb laudadel laadungite viisi. Turupäeva lõpuks on hais siin juba üsna iiveldamaajav. Palavus ja niiskus on sedavõrd valdavad, et kõik vähesed riided seljas on läbimärjad, kerge peakatte alt valgub soolast vett lakkamatult silmi ja suhu ning higitilk nina otsas on aksessuaar, mille olemasolusse tuleb suhtuda kui paratamatusse. Kõigi nende laudu täitvate toidukuhjade vahel maas surevad hirmkõhnad koerad, kaklevad musta värvi kalkunkondorid, vedelevad viimasegi küpsusastme ületanud banaanid ning valitseb üleüldse sõnulseletamatu räpasus. Maitseme kilpkonnamune, laseme endile kohalikust tubakast paberosse keerata, ostame kaasa mitu vardatäit otse oma silme all küpsetatud kahvatukollaseid pöidlajämedusi tõuke ja loomulikult ka kilekotitäie kuivatatud kokalehti. Nii alpaca-, laama-, dzungliroti-, kui merisealiha degusteerime järgnevatel päevadel erinevates toitlustusasutustes. Küpsetatud poolik merisiga võtab enda alla tublisti üle poole suurest praetaldrikust, endal karvad turjal, käpad kronksus ja hambad irevil. Tükkidena serveeritud rott on sitke lihaga ja suht maitsetu. Mul ei kujune lemmikut. Küll aga saan teada, et nii merisiga, alpaca kui laama pärinevadki Lõuna -Ameerikast ning et me põhitoit kartulgi võib oma kodumaaks pidada justnimelt Peruud. Sama lugu on maisi ja ubadega. Kartulit kasvatatakse siinmail massiliselt tänapäevalgi ning erinevaid sorte on sadu. Maaviljelusega hakati Lõuna-Ameerikas tegelema juba 7. aastatuhandel e.m.a. Kartulite ja maisi kasvatamiseks rajatud astangud mäekülgedel ilmestavad suurt osa Andide maastikust.   Aga tagasi dzunglisse! Amazonase jõgi on maailma kõige laiem. Kohati ulatub tema laius kuni 20 kilomeetrini. Pikkuselt jääb ta alla Niilusele ning jagab Mississipiga teist ja kolmandat kohta. Jõgikond aga on taas suurim maailmas ja voolab siit läbi tohutul hulgal rohkem vett, kui teistest. Võimas ja rahutu on Amazonas tõepoolest. Jõeäärsed kerged kuuritaolised palmilehtedest katustega majad on ehitatud vaiadele, et suurvee saabudes mitte tervenisti uppuda. On maju, mis ehitatud parvedele ja see on veelgi nutikam variant. Kui vett vähem, kükivad nad kenasti kaldal, pikad puutüved kõhu all. Suurveega tõuseb parvmaja pinnale ja hulbib oluliste kahjustusteta kuni vee taaskordse taandumiseni. Periooditi on Amazonases vett nii palju ja vool sedavõrd tugev, et jõgi ei hooli enam oma olemasolevast sängist, rajades endale uusi teid ja lõigates näiteks vasaku kalda külad parema kalda küladeks või eraldades pool küla eraldiseisvaks saarekeseks. Sellisega juba igav ei hakka! Elu Amazonase ääres on täis ootamatusi. Kõnnime mööda liivasegust maad, kus Jukka ütleb hiljuti olnud olevat jõe põhi. Leida võib siit mõndagi põnevat. Dzunglist on vesi siia kandnud erinevate taimede kuivanud seemneid ja vilju, mis sedavõrd dekoratiivsed ja omapärase kujuga, et valikut neist kaasa noppimata oleks patt lahkuda. Osa neist on juba tugevalt niiskesse pinnasesse haakunud, juured alla saanud ja valmis elutsüklit jätkama. Leian ühe poolkõdunenud palgi kõrvalt imeilusa helelilla õisiku ja saan teada, et olen leidnud verinoore banaanipuu. Tõeline imedemaa! Ootamatu leid on ka suur kilpkonna kilp, millest loom ise ilmselt leidnud tee supipotti. Kilp ahvatleb end küll kaasa võtma, ent haiseb.   Amazonase ja tema lisajõgede kallastel elavad inimesed kasutavad vee olemasolu täiega. Keskpäevase palavuse ajal on rinnust saati vees nii lapsed kui täiskasvanud. Ujutakse, ujutatakse koeri, pestakse, ennast, riideid ja loomi. Jõe kohale ehitatud põhjata kemmergutest tühjendatakse end otse suplejate kõrvale vette. Mõtegi hügieenist on siin võõras.   Iquitos ise on üllatavalt suur linn. Suurus hämmastab just seetõttu, et sadu, isegi tuhandeid kilomeetreid ümberringi laiub autoteedeta dzungel. See on väga eraklik linn, mille ilme suures osas kujundavad omapärased liiklusvahendid. Tegemist on motorolleri taha kinnitatud kilekatusega kahekohalise kalessiga, millele kohalikud pannud hellitavalt nimeks tuk.tuk. . Kokku on sel hübriidil kolm ratast ja töötavad need taksodena. …………….   Siinkohal ongi siiani pooleli. Kuipalju leidub neid, kelle unistuste reisisihiks on Peruu? Minu jaoks igatahes oli. Kuidas, miks ja millal see unistus tekkis, ei mäleta, aga mäletan end mõtlemas aastaid Machu Picchust kui paigast, mis mulle oma ja oluline, kuid samas ka salapärane, kauge ja kättesaamatu. Eventually I found it! Probably they are best of the best, that is why I think, that you should take look of best hosting web and see what they really offer

PERUU / sept.-okt. 2004

Helje Eelma

Kuipalju leidub neid, kelle unistuste reisisihiks on Peruu? Minu jaoks igatahes oli. Kuidas, miks ja millal see unistus tekkis, ei mäleta, aga mäletan end mõtlemas aastaid Machu Picchust kui paigast, mis mulle oma ja oluline, kuid samas ka salapärane, kauge ja kättesaamatu.

Minu teine unistuste reisisiht - Island - tundus kättesaadavam. Sellegipoolest pole ma seni veel sinna sattunud. Küll aga õnnestus 2004.aasta sügisel veeta rohkem kui kaks nädalat Lõuna-Ameerikas Peruus.

 

Arvan, et teadsin sinna sõites Peruust, selle loodusest, kultuurist ja inimestest veidi enam, kui keskmine eestlane, ent siiski häbematult vähe. Silme ees terendas põhiliselt Machu Picchu, kui selle maa sümbol ja inkade kultuuri püha tempel. Et pealinn on Lima, mille elanike arv küündib 8-9 miljonini, et kusagil Boliivia piiri läheduses asub maailma sügavaim laevatatav järv põneva nimega Titicaca ja et kusagil kõrbes on hiidvanad mõistatuslikud joonised, mida ainult lennates võimalik näha, seda teadsin ma ka. Ehk veel nipet-näpet, ent ei midagi eriti olulist.

 

Lendame Tallinnast Londonisse, Londonist Newarki ja sealt juba Peruu pealinna Limasse. Suhted kellaajaga lähevad üha segasemaks. Limasse jõuame 3-4 tunnise hilinemisega öösel umbes kell üks kohaliku aja järgi. Meil on vastas peruulasest inglise keele õpetaja Aleks, ilma kelleta osutuksime ilmselt tõelisteks äpudeks. Vähemasti sel esimesel kokkupuutel kohaliku pealetükkiva taksoäriga. Veidi kõhe on, aga põnev ka. Aleks on tõmmu ja lüheldast kasvu nagu nad kõik siin. Tundub veidi häbelik ja mitte kuigi seltskondlik. Kuidagi reserveeritud ja ettevaatlik. Aga ta on taksoga ja lennujaamast vanalinna hotelli ta meid sellega toimetab.

 

Sõiduks kulub umbes pool tundi. Äärelinna vaated öises valguses tunduvad üpriski kõhedusttekitavad. Aleks küsib, mis mulje meil siiani on jäänud ja oskan vaid vastata, et põnev. Nii ongi. Linnakeskkond näib suures osas koosnevat poolvalminud või siis poollagunenud hoonetest. Autode koht tundub minu tsiviliseerunud silmale olevat pigem romulas kui liikluskeerises. Aga just seal nad on - üks hullem parsa kui teine. Teed lennujaamast vanalinna ääristavad kasiinode neoonreklaamid.

 

Hotell, mille oleme eelnevalt Tallinnast broneerinud, näib esialgsel vaatlusel igati meeldiv. Meid teenindatakse inglise keeles, Aleks suhtleb personaliga hispaania keeles. Saame võtme ning info hommikusöögi kohta ja jätame Aleksiga selleks korraks tänuga hüvasti. Kell on kaks öösel. Hommikuks on kokku lepitud kohtumine siinse Soome suursaadiku Kimmo Pulkkineniga, kes on lubanud meid hotellist kaasa võtta, et linna tutvustada. Eestil Peruus esindus puudub.

 

Sööme hommikust hotelli restoranis. Ei midagi erilist. Täiesti euroopapärane röstsai marmelaadiga, kohv, mahl, muna jms. Kui oma tuppa tagasi jõuame, kuuleme tänavalt aina lähenevaid rütmikaid helisid. Pidu! Avan akna ja upitan vaatama, mis toimub. Mööda tänavat läheneb pille mängides ja tantsides mitmesajapealine karnevaliseltskond. Parasjagu on akna alla jõudmas korraga nii trumme kui paani flööte mängivad punastesse atlasskeepidesse mähkunud punasemütsilised mehed, kes ülalt vaadates meenutavad päkapikke, aga see võrdlus on lihtsalt minu kui eurooplase rikutud fantaasia vili. Usun, et need on tegelikult rahvariided. Kaelas ripuvad neil suured punased trummid, mille valgel nahal on tekst: GRUPO DE ARTE 14 DE SETIEMBRE. Mingi tähistamist vääriv püha siis täna!? Ilm on ilus. Kerges uduvines päike on asunud õhku soojendama, aga see õhk siin lõhnab sootuks teisiti, kui kodus, on hoopis teistsuguse konsistentsiga. Maja hotellist üle tee on ilmselt aasta-paar tagasi osaliselt põlenud ja nii jäetudki - aknad katki, tolmuhall ja räämas. Läheme välja.

 

Trumme tagunud "päkapikud" on asendunud karglevate "indiaanlastega". Tohutusuured sulgedega peakattede, erksinisest atlasest rüüd ja valged tennised ei mõju eriti veenvalt, aga tore on neid vaadata sellegipoolest. Palju veenvamalt mõjub järgmine seltskond tumedates ülikondades härrasmehi, kes, veidi kühmus, auto- ja lennukikujulisi kõristeid kõristavad ning, nägudel tõsine bürokraadiilme, nende taktis pikkamisi edasi tantsisklevad. Üpriski jabur rongkäik! Kimmo, kes osutub äärmiselt meeldivaks pisemat kasvu soliidseks soome härrasmeheks, ütleb, et tegemist on kevade algust tähistava karnevaliga. Tore on! Lahkusime Tallinnast kõigest paar päeva tagasi ja siis oli veel sügis! Täname siiski Kimmot, et ta on vaevaks võtnud meie saabumise puhuks nii suurejooneline etendus korraldada ja ta võtab me tänu muheda muigega vastu.

 

Oleme Lima vanalinna kesksel väljakul, mille ühe külje moodustab metallaiaga eraldatud presidendipalee. Palee keskosas lehvib suur vikerkaarevärvides lipp. Väljak ise kannab nime Placa des Armas (Armee väljak). Hiljem kogeme, et sama nime kannab peaväljak igas pisimaski Peruu linnas. Lima asutajaks peetakse hispaania konkistadoori Francisco Pizarrot, kes 1535.aastal tegi vastava otsuse tänu strateegiliselt heale asukohale ja avatud sadamale Vaikse Ookeani ääres. Koloniaalajal kujunes linnast tähtsaim metropol Ladina-Ameerikas. Tänapäeva Lima on riigi majanduslik ning poliitiline keskus ja siia on koondunud 30% kogu peruu ellanikkonnast, mille põhiosa moodustavad indiaanlased ja mestiitsid (indiaanlasete ning hispaanlaste järeltulijad). 1991. aastal kuulutas UNESCO Lima vanalinna inimkonna ajaloo monumendina oma kaitsealuseks. Linna ilme kujundavad 19.sajandil ehitatud hooned, mis korrastatuina näevad välja tõepoolest suurejoonelised oma peenelt nikerdatud tumedate kapitaoliste puitrõdudega. Täiesti ootamatu ja seletamatu nähtus on kinod, mille sissepääsud tellistega kas tervenisti või pooleli kinni müüritud. See näib olevat valdav. Kummaline!

 

Mida kaugemale vanalinna tsentrist, seda kulunumad on aga kahjuks nii majad kui inimesed. Äärelinnas äraelamiseks kohendatud ehitusmaterjalide jäänused, pappkastid ja muu sarnane rämps, annavad tunnistust üsna lohutust vaesusest, millega orgaaniliselt haakuvad otse tänavail koolevad koerad ja poolpaljad räpased põngerjad, kes avalikult urineerivad kuhu iganes juhtub. Turistina võib siin olla omamoodi põnevgi, ent ümbritsev tegelaskond ei kujuta endast sugugi mitte süütut dekoratsiooni. See siin on selle rahva tegelik elu, nende maailm ja meie oleme selles kontekstis üldsegi mitte oodatud kallid külalised, vaid võõrad potentsiaalsed saakloomad, kes juhtumisi on valel ajal vales kohas. Ilmselt on "Loll Turist" ainus, kes omas naiivses udupäisuses külastab nii Lima äärelinna kui rikaste ja ilusate linnaosa Miraflorest. Need kaks maailma elavad absoluutselt erinevaid elusid, on tükid sootuks erinevatest puzzledest ega näi omavahel kokku puutuvat. Miraflores on täisvereline äärelinna eitus. Juba õhkki on siin teine. Äärelinna tolmusele ja autoromude heitgaasidest paksule õhule, mida harjumatult raske hingata, on siin vastu panna Vaikse Ookeani värske hingus. Siin liiguvad igati viisaka välimusega inimesed ja autod, nende kulgemisi juhivad ja jälgivad vormis korravalvurid………….aga elu äärelinnas on TÕESEM. Olen kindel, et siingi varastatakse, ent meetodid on teised ja seda tehakse kordi peenemalt ning suuremate summade ulatuses. Äärelinna kuritegevus on lihtsalt ausam ja õigustatum. Nonsens! 

 

Peruu põhjaosa ja idakülje võtab enda alla Amazonase vihmamets, mis moodustab veidi üle poole (60%) kogu riigi territooriumist ja tervelt neljandiku kogu maailma troopilisest dzunglist. Dzungli Columbiaga külgnevas põhjaosas asub 400 000 elanikuga linn IQUITOS - Amazonia regiooni süda. Paikneb ta Amazonase, maailma ühe suurima jõe kaldal. Maismaateid mööda siia ei pääse. Ühendus ülejäänud maailmaga toimib vaid kas jõge või lennuteid kasutades. Valitseb siin harvade vihmasadudega niiske troopiline kliima, kus temperatuur aastaringselt umbes 35°C.

 

Saabume siia lennukiga. Õnneks leidub me põhjanaabreid soomlasi siingi. Vastu võtab meid Jukka, siinse troopilisi vihmametsi uuriva teaduskeskuse üks teadureid. Ta on umbes 40 aastane, abielus tzhiillannaga ja elab siinses troopikas lühikeste vaheaegadega juba paarkümmend aastat. Haruldaselt meeldiv ja sõbralik inimene - rahulik, pikka kasvu, kergelt tüse, hästi heleda päikeses roosatava nahaga - üsna tüüpiline soome mees, kui pikkust mitte arvestada. Juba esimesel päeval organiseerib ta meile retke linna ümbritsevasse dzunglisse, teejuhiks hispaanlasest pastor, kes loodushuvist kannustatuna kohalikku vihmametsa tunneb kui oma viit sõrme. Vähe sellest - ta on siit leidnud koguni ühe täiesti uue linnuliigi. Kena mees, muide - noor ja kergelt habemes, jalas põlvedeni ulatuvad teksapüksid, seljas hele polosärk, päevitunud. Pastor!? Teab raudselt rohkem, kui räägib.

 

Olen esmakordselt elus DZUNGLIS ja see siin on koht, mis lausa hiilgab oma bioloogilise / botaanilise mitmekesisusega. Peruu on koduks tervelt 84-le 104-st elukooslusest, mis üleüldse Maal eksisteerivad, esindades peaaegu 10% kogu Maakera imetajatest. Näiteks võib Amazonases näha roosat jõedelfiini ja maailma pikimat jõekala (the paiche). Regiooni sümboliks on charapa kilpkonn - tohutusuur ogalises khakikarva soomusrüüs peletis, kes kaalub vähemalt paar-kolmkümmend kilo. Üht laiemat vähese veega kraavi ületades märkan purde all siblimas umbes 30-40cm pikkusi krokodillimudeleid - kaimaneid. Kümmekond minutit hiljem sõbrunen väikese punasekarvalise pärdikuga, keda kohalikud Mike'iks nimetavad. Musta värvi kõhna pika kehaehitusega Ämblikahv on hullem, kui Duracelli jänes. Ilmselt vaevab teda kustumatu motoorne rahutus, mistõttu Tom'i kannatus ja oskused tema võimlemispartnerina tõsiselt proovile pannakse. See ei ole loomaaed. See on dzungel, aga peaaegu taltsutatud dzungel, kus suur sinikollane papagoi huvilisele pähe ja laiskloom puutüvelt pihku pistetakse. Laiskloomaelamus on siiani pihus - kõva ja tuim nagu puupakk. Karvane, ent karvadki justkui elutud, karmid. Mulle ei meeldinud hoida käes kedagi elusat, kes tundus nagu elutu miski. Eemalt vaadates oli ta naljakas ja vaat et võluvgi oma täiuslikus aegluses. Tuim tükk, aga samas ikkagi omamoodi sümpaatne vaatamisväärsus.

 

Siin kasvab taimi, mille kodustatud väiksemaid sugulasi olen seni kohanud ehk vaid mõnes pareminivarustatud lillekaupluses. Siin on nad taltsutatutega võrreldes tohutusuured ja metsikud. Mõned neist kasvavad parasiitidena suuremate taimede küljes, osa neist on ise parasiittaimede ohvrid. Liigirikkus on siin meeletu ja minu botaanilised teadmised selles kontekstis allpool igasugust arvestust. Kahman dzunglirajalt kaasa paar suurt eksootilist kauna ega tea veel, kas õnnestub need tervetena teisele poole maakera toimetada või mitte. Näeme "Kõndivat Puud", mis (kes?) on sirge ja sihvakas, heleda sileda tüvega ja mille (kelle?) käsivarrejämedused juured algavad poole meetri jagu minu peast kõrgemal. Nendega ta siis "kõnnibki". Kasvab uus juur paremale poole, liigub kogu puu sinnasuunas. Kasvab järgmine jälle paremale, on puu juba poole meetri jagu nihkunud. Silmaga jälgida ei ole seda kahjuks võimalik, ent Puu ise näeb oma pika hargneva "seelikuga" vägagi elegantne välja.

Mõjusaim fakt maailma kergeima - balsapuu - kohta on see, et kukkudes puruneb tüvi kildudeks. Puu on tõepoolest haruldaselt kuiv ja kerge. Kohalikud voolivad purukskukkunud balsapuu tükkidest loomakesi. Veel üks ennenägematu eksemplar demonstreerib oma sõjakust teravate ogadega, mis kilbina ta tumedat tüve katavad. Kakaopuu erkkollane vili on nii suur, et täidab mu mõlemad pihud. Kui see pooleks lõigata, saab maiustada püdela ollusega, mis ümbritseb viljas sisalduvaid seemneid. Siit algab shokolaad!

 

Turg, mida järgmisel päeval külastame, on täis jätkuvaid üllatusi. Algatuseks pakutakse juua valget hapupiimataolist vedelikku. Selle hõrgutise valmistamiseks töötlevad vanad naised jukkapuu vilju pikalt oma hambutus suus ning sülitavad saaduse seejärel suurde anumasse, kus see käärima lastakse. Nii valmibki väärtuslik märjuke. Ma ei joo seda. Laua kõrval on pesukauss, milles lebavad vaguralt üsna ohutu välimusega aga kiskjaliku loomusega veeelukad - piraajad. Igas suuruses ja erinevalt töödeldud või töötlemata kohalikke kalu vedeleb laudadel laadungite viisi. Turupäeva lõpuks on hais siin juba üsna iiveldamaajav. Palavus ja niiskus on sedavõrd valdavad, et kõik vähesed riided seljas on läbimärjad, kerge peakatte alt valgub soolast vett lakkamatult silmi ja suhu ning higitilk nina otsas on aksessuaar, mille olemasolusse tuleb suhtuda kui paratamatusse. Kõigi nende laudu täitvate toidukuhjade vahel maas surevad hirmkõhnad koerad, kaklevad musta värvi kalkunkondorid, vedelevad viimasegi küpsusastme ületanud banaanid ning valitseb üleüldse sõnulseletamatu räpasus. Maitseme kilpkonnamune, laseme endile kohalikust tubakast paberosse keerata, ostame kaasa mitu vardatäit otse oma silme all küpsetatud kahvatukollaseid pöidlajämedusi tõuke ja loomulikult ka kilekotitäie kuivatatud kokalehti. Nii alpaca-, laama-, dzungliroti-, kui merisealiha degusteerime järgnevatel päevadel erinevates toitlustusasutustes. Küpsetatud poolik merisiga võtab enda alla tublisti üle poole suurest praetaldrikust, endal karvad turjal, käpad kronksus ja hambad irevil. Tükkidena serveeritud rott on sitke lihaga ja suht maitsetu. Mul ei kujune lemmikut. Küll aga saan teada, et nii merisiga, alpaca kui laama pärinevadki Lõuna -Ameerikast ning et me põhitoit kartulgi võib oma kodumaaks pidada justnimelt Peruud. Sama lugu on maisi ja ubadega. Kartulit kasvatatakse siinmail massiliselt tänapäevalgi ning erinevaid sorte on sadu. Maaviljelusega hakati Lõuna-Ameerikas tegelema juba 7. aastatuhandel e.m.a. Kartulite ja maisi kasvatamiseks rajatud astangud mäekülgedel ilmestavad suurt osa Andide maastikust.

 

Aga tagasi dzunglisse! Amazonase jõgi on maailma kõige laiem. Kohati ulatub tema laius kuni 20 kilomeetrini. Pikkuselt jääb ta alla Niilusele ning jagab Mississipiga teist ja kolmandat kohta. Jõgikond aga on taas suurim maailmas ja voolab siit läbi tohutul hulgal rohkem vett, kui teistest. Võimas ja rahutu on Amazonas tõepoolest. Jõeäärsed kerged kuuritaolised palmilehtedest katustega majad on ehitatud vaiadele, et suurvee saabudes mitte tervenisti uppuda. On maju, mis ehitatud parvedele ja see on veelgi nutikam variant. Kui vett vähem, kükivad nad kenasti kaldal, pikad puutüved kõhu all. Suurveega tõuseb parvmaja pinnale ja hulbib oluliste kahjustusteta kuni vee taaskordse taandumiseni. Periooditi on Amazonases vett nii palju ja vool sedavõrd tugev, et jõgi ei hooli enam oma olemasolevast sängist, rajades endale uusi teid ja lõigates näiteks vasaku kalda külad parema kalda küladeks või eraldades pool küla eraldiseisvaks saarekeseks. Sellisega juba igav ei hakka! Elu Amazonase ääres on täis ootamatusi. Kõnnime mööda liivasegust maad, kus Jukka ütleb hiljuti olnud olevat jõe põhi. Leida võib siit mõndagi põnevat. Dzunglist on vesi siia kandnud erinevate taimede kuivanud seemneid ja vilju, mis sedavõrd dekoratiivsed ja omapärase kujuga, et valikut neist kaasa noppimata oleks patt lahkuda. Osa neist on juba tugevalt niiskesse pinnasesse haakunud, juured alla saanud ja valmis elutsüklit jätkama. Leian ühe poolkõdunenud palgi kõrvalt imeilusa helelilla õisiku ja saan teada, et olen leidnud verinoore banaanipuu. Tõeline imedemaa! Ootamatu leid on ka suur kilpkonna kilp, millest loom ise ilmselt leidnud tee supipotti. Kilp ahvatleb end küll kaasa võtma, ent haiseb.

 

Amazonase ja tema lisajõgede kallastel elavad inimesed kasutavad vee olemasolu täiega. Keskpäevase palavuse ajal on rinnust saati vees nii lapsed kui täiskasvanud. Ujutakse, ujutatakse koeri, pestakse, ennast, riideid ja loomi. Jõe kohale ehitatud põhjata kemmergutest tühjendatakse end otse suplejate kõrvale vette. Mõtegi hügieenist on siin võõras.

 

Iquitos ise on üllatavalt suur linn. Suurus hämmastab just seetõttu, et sadu, isegi tuhandeid kilomeetreid ümberringi laiub autoteedeta dzungel. See on väga eraklik linn, mille ilme suures osas kujundavad omapärased liiklusvahendid. Tegemist on motorolleri taha kinnitatud kilekatusega kahekohalise kalessiga, millele kohalikud pannud hellitavalt nimeks tuk.tuk. . Kokku on sel hübriidil kolm ratast ja töötavad need taksodena.

…………….

 

Siinkohal ongi siiani pooleli.

PERUU / sept.-okt. 2004 Kuipalju leidub neid, kelle unistuste reisisihiks on Peruu? Minu jaoks igatahes oli. Kuidas, miks ja millal see unistus tekkis, ei mäleta, aga mäletan end mõtlemas aastaid Machu Picchust kui paigast, mis mulle oma ja oluline, kuid samas ka salapärane, kauge ja kättesaamatu.
Eventually I found it! Probably they are best of the best, that is why I think, that you should take look of best hosting web and see what they really offer Probably because they tell complex ideas of which web hosting is best in really simple terms, it is definitely worth of reading. Website reliability depends so much on the best website hosting browse web hosting in UK I am confident, that website hosting best is one of the best remarkable results after long story. I read about which web hosting UK and now I know about it much more. About website UK web hosting overview for quality websites will be certainly useful if you hope to find top web hosting in the UK, try also out suggested providers, who offer great service top usa hosting companies for website service host provider, mis kujutab on kodulehe valmistamist kõige kaasaegsemal tasemel ja veebilehe valmistamine aara.ee poolt kodulehekülgede tegemisel on arvesse võetud tehnoloogilisi võimalusi kodulehe tegemist siin ja veebilehe tegemise ja lisaks ka veebilehekülje optimeerimise otsingumootorite jaoks kui on koduleht tehtud juba valmis ja vajab sisulist toimetamist.
VILLARDI 33-9 TALLINN 10122 TELEFON 6419968